Liiga tihti me ei
näe, mis meil on, kuni see on läinud. Liiga tihti me jääme hiljaks, et
öelda: Anna andeks ma tegin vea. Mõnikord tundub, et me teeme neile
kõige rohkem liiga, kes on meile kõige lähedasemad.
Ma ei suuda enam
varsti mõelda soojale ja heale tundele . Ma ei suuda varsti enam
naeratadagi . Suudan vaid nutta ja rõõmu tunda hetkeliselt . Suudan
vaid olla see , kes ma pole kunagi olnud .
Igapäev ma
näen,et miski muutub, igapäev ma näen,et ma ei suutnud, igapäeav ma
usun, et olen keegi, kuid see on vale ja see ongi ebameeldiv !
Kallistus
on midagi, see soojendab südant. See teeb lahkumise lihtsamaks.
Kallistus on võimalus jagada rõõmu ja muret. Kallistus on kõigi jaoks,
kellest me hoolime. Kallistus on midagi imelist. See on võimalus
väljendada oma armastust, mida on vahel raske sõnadesse panna.
Piisab vaid
päikesest, et olla õnnelik. Piisab vaid pisarast, et jäädagi
nutma.Piisab vaid sõbrast, et tunda end tähstana.Piisab vaid tülist, et
tunda ennast ei kellegina!
Ma tahan karjuda. Karjuda maailmale, et mina enam ei suuda.-Need väikesed
asjad...need tähtsusetud, mis homseks on unustatud- on vahel just need
mida me vajame. Kallistus sõbralt- mis võtab hinge kinni ja teadmine,
et keegi hoolib- teeb seest soojaks. Isegi kui ümber on masendav ja
kurb. Vahel piisab väikesest naeratusest; käe puudutamisest; heast
sõnast või armsast sõnumist, et südames tõuseks päike.
Mu südames on haavad, millest keegi ei hooli, keegi ei näe. Mu hinges on üksindus, mida keegi ei tea, ei tunne. Ma teeksin kõik endast sõltuva, et keegi mind vaid kuuleks, aga just seda ma ei vajagi.
Ma ootan et kätte jõuaks päev kui ma löön selja sirgu ja võin su juurest minema kõndida ja öelda sulle sama ükskõikselt nagu sina mulle – sa ei tähenda minu jaoks enam midagi !
Ema ütleb, kui katki teed vaasi. Miilits trahvib, kui purustad klaasi.
Sööklaski trahv ootab sind tuleb tasuda lõhutud taldriku hind. Aga süda
pole ju vaas, taldrik ega aknaklaas. Miks küll kohus ei karista neid,
kes lõhuvad südameid.
Tähtsad pole sõnad, vaid tunded.
Kui ma kuulen kedagi ütlemas, et elu on raske, tahaksin küsida: “millega võrreldes?”
Inimene, kes sind tõeliselt armastab, näeb kurbust su silmades sel ajal, kui teised usuvad veel seda võltsi naeratust su näol
Õnn ei peitu mitte selles, mida sa saada tahad, vaid selles, mis sul on.
Kahju, kui kellestki keda tunned, saab keegi, keda tundsid.
Külmunud süda ei tähenda viha. See on periood, kus sa oled saanud üle kõigest, sa ei taha midagi enam tagasi, ei taha kedagi tagasi. On need, kes on. Ja nende jaoks jääb süda alati soojaks ja hoolivaks. Külmununa tunned, et ei taha lasta kedagi endale ligi. Ei taha lihtsalt jälle usaldada ja pettuda. Kuid ükskord tuleb see päev, kui meie juurde tullakse ja ollakse meie kõrval. Lihtsalt igal sammul ollakse meiega. Võibolla see aitab? Ehk.
Elu on päike, mis tõuseb ja loojub. Elu on küünal, mis särab ja kustub. Võivad teed küll lahku viia, Laine kanda kaugele. Aga mälestus viib sinna, kus kord koos me olime
See kui sa kellegi kõrval magades tahad ta kaissu võtta nii kõvasti kui suudad, see kui sa võid suudelda kedagi ning siis selle hetkeliselt lõpetada teades, et te saate seda igahetk jätkata, see kui keegi hoiab su käest ning sul tekib tunne nagu tahaks laulda maailma kõige ilusamat laulu, see kui sa teda näed ja see teeb su südame soojaks, see kui sa hoolid temast niiväga et oled valmis teda kõiges toetama, see kui sa teda kallistades tahaksid et ta oleks sul nii lähedal kui võimalik, see kui sa käega läbi tema juuste silitades tunned midagi erilist, see kui sa süüa tehes mõtled vaid sellele kas talle see toit maitseb, see kui sa võid hommikul kodu uksest välja astuda teadmisega, et tema ootab sind, see kui sa võid terve päeva tuksi keerata, kui ikkagi jõudes temani on kõik hästi, see kui sa suudad rääkida talle kõigest ilma piinlikuseta, see kui sa võid lihtsalt näha halb välja, teades et teda ei huvita see, see kui sa võid kõike teha erilise südamerahuga, see ongi armastus .
Sa küsisid minult, et mida ma sinus leian. Et sa ei ole ju super välimusega ja parima iseloomuga. Ma vastasin, et mulle ei olegi vaja super välimusega superstaari, kes suudaks kõike täita ja ma ei leiagi sinus enam midagi, ma juba leidisin. Ma leidsin sinu kõrvalt Õnne ja Armastuse.
Mul on paber ja pastakas. Kuid miski minus takistab kirjutamist. Miski ei luba mul ühtki sõna lausuda, miski ei luba mul kirjutada sulle neid ridu. Ometi, ma ju tean, sa võib-olla ei loekski neid..Võtan parem hariliku ja joonistan. Joonistan päikeseloojangut, mida juba pikemat aega vaikuses oma toa aknast piilun. Seal on kõike. Igatsust, kurbust, õnne.. seal on tõesti kõike. Õrn pisar langeb mu põselt alla, otse selle kõigeilusama taeva peale. Ei, seda pilti ma sulle ei anna. Sa ju ei tohi näha minu pisaraid. Ma mõtlen meie headele hetkedele, nendele parimatele. Neile, mis meil kunagi olid. Jaa, meil on ilusaid mälestusi. Need kõik, mis meil olnud on. Need kõik on head, lausa parimad. Ma sulen silmad... Ma näen sind justkui päriselt, näen su naeratust, su imeilusaid silmi.. Ma näen, kuidas ma jooksin sinu juurde ja sind kallistasin, rõõmust. Ma kuulen, kuidas sa sosistad mulle neid sõnu. Ma tunnen igat su südamelööki, ma kuulen neid.. Avan oma silmad, sa oled läinud. Sind pole. Sinna sa kadusidki. Sinna sa jäädki, alatiseks. Ma tean, sa ei pöördu tagasi. Mitte kunagi. Kui sa vaid teaksid, kui väga ma igatsen. Kui sa teaks, kuidas ma igal õhtul enne uinumist sinule mõtlen. Sinule & meie headele hetkedele. Kui sa teaks.. Kas see muudaks midagi? Ilmselt mitte. Sa oled läinud, ja ei pöördu tagasi. Hüvasti
Kui mind ükskord enam siin pole.. Kui mind ükskord enam ei tule..Ei näe mu nime ekraanil Ei kuule mu häält vastamas. Kui valid mu numbri Kui vaatad mu pilti ja see on tuhmunud. Ja silmad mis sealt vastu vaatavad On kauged ja võõrad. Kui hüüad mu nime. Ja sellele ei reageeri keegi. Kui püüad meenutada möödunud tutvust Inimest kellele olid SA nii tähtis. Nii vajalik..Nii kallis..Kui tunned hinges igatsust ja tühjust ise nüüd. Siis tea-Mind enam siin pole. Olen läinud...Olen läinud siit kaugele ära. Kuhugi kus mul nüüd hea...Kuhugi kus pole seda valu. Pole igatsust-Sest keegi ei tule sinna niipea veel järele. Kuhugi kus on palju minusuguseid. Kes taga nutavad sinusuguseid. Olen läinud, Lihtsalt ära !
Ma näen aga ei vaata. Ma lepin aga ei kaota. Ei mõtle Sinule, kui silmad sulen, ometi unenäos Su juurde tulen. Armastan päeva, kuid öösiti ärkan. Olen hajameelne aga kõike märkan. Reegleid järgides neid purustan. Kõike mäletan, vahel iseennast unustan. Olen tugev, kuid vajan Sind. Olen tuvi, vahel sinilind. Kallistan aga ei puutu. Olen muutlik, kuid ei muutu. Joostes seisan paigal. Naeratades pisaraid peidan. Olen kerge aga rõhun. Tahan luua aga lõhun. Olen eksinud, kuid Su leian. Lasen minna aga südames hoian... Olen suur aga ometi väike. Olen kuu, kuid kõrvetan kui päike. Olen vaikne aga räägin palju. Vahel näed mind, vahel mu varju...ütlen hüvasti, kuid ei lähe. Olen liiga palju aga ikka veel vähe... Olen harjumus millega Sa iial ei harju. Mul on valus aga ma ei karju. Ei ole ma igavik- olen vaid hetk. Ei ole sihtpunkt- olen Su retk. Olen päev, mil säravad tähed. Saadan Su ära, kuid ei taha, et lähed. Ma andestan, kuid ei unusta, ma haavan, kuid ei purusta. Tahan teada, kuid ei küsi. Olen vaid hetk, mis ei püsi
